Oma 400 triipu merele ja tagasi. Tundide viisi adrenaliini ja üleolekutunnet loodusjõududest. Sellist veemasside liikumist olen viimaste aastate jooksul sageli näinud. Võimas. Õnneks olen palju nooruslikumaks muutunud.
Kätes on hull ramm. Kõik hüpped panin täiega ja veivasin kaugelt merelt kaldani. Hahaa! Aga vaade oli ilus. Tegelikult kohutavalt ilus! Eriti lahe oli kui neljandal triibul välja sõites kerkis silme ette kahe masti kõrgune ligi 100 kraadine sein. Kuskilt mööda ei olnud enam minna. Chicken jibele ei mõelnudki. Isegi kopsudesse õhku ei viitsind tõmmata. Aga kui ülevalt topelt forwardiga ükskord alla tulin oli mürin juba möödunud ja rong juba kalda all. Teine vagun muidugi oli kohe peale tulemas aga õnneks oli hoogu veel küll ja jälle üles.... Kaldale ära tulles naersin võidukalt, silmad suured peas. Tunne oli nagu ärikana vene aja lõpus kui esimest korda Soome sain. Millised asjad seal küll poodides olid! Ja millist pappi viina eest maksti.
Tegelikult võiks öelda ka seda, et nelikomaseitse oli nagu rusikas silmaauku. Et lainevahed olid pikad ja peegelsiledad.
Tagasihoidlikult võiks veel mainida, et päästsin merehädast ka 4 kalurit ja kaldale tulles aitasin koeraga jalutava vanatädi üle vääna jõe.
Igal juhul kõik kes täna peal käisid on eri kuradi kõvad mehed ja naised.
