4,7 kokku ja vette. Esimesed triibud olid üllatavalt mõnusad. Õnnestus valida puhangud, mis kohe kalda ees glissi tõmbasid. Oli isegi kerge ülepurjestus. Sisse tulles väga ilusad puhtad liinid veivamiseks. Kahjuks ibuprofen tuimestas küll peavalu kuid samavõrd tuimad olid ka minu cutbackid. Bottomisse minna aga oli hea kursi ja sileda laine tõttu lausa lust.    
    Paari triibuga väsisid käed mistõttu läksin kaldale purje peale tõmbama ja puhkama. See aga oli vist viga, sest tuul muutus järjest auklikumaks. Settidena tuli kohati päris suuri pea mastikõrgusi liine vastu ja nendest tuli nüüd üle tiksuda. Kaks liini jäi veel võtta kuni murdetsooni lõpuni kui ma seda kolli nägin. Glissi ei olnud, mingit jõudu kätes ka mitte. Ime läbi sain kollist peaaegu üle, sisse käisin alles siis kui vahumöll alt juba läbi oli. Ja siis tuli järgmine. Mürin ja mingi valge udu ja kuhugi kanti mind, kamad eraldusid ja olid kord mu all kord peal. Rong muudkui sõitis aga pinnale ma ei tõusnud. Siis läks mürin vaiksemaks ja tundsin, et ujumisliigutused juba hakkavad mind pinnale tõstma. Õhk sai otsa ja automaatselt tegin suu lahti ja hingamis liigutuse. Aga olin ikka veel vee all ja nii sain lonksu soolast hoopis. Naljakas, tundus nagu oleks see hingamisesks täitsa tarvitatav kraam. Mingi lõpustevärk? Sekund hiljem jõudsin siiski päris pinnale ja lihtsalt lebasin seal, kogudes jõudu ja tarbides päris õhku. Kamad väga kaugel ei olnud aga lihtsalt polnud mingit jõudu ega ka tahtmist kroolida. Ikka eriti nõme tunne oli seal keset vett ilma mingi ujuvvahendita vedeleda. Paar kolm lainet käisid veel üle aga need olid sellised pehmed ja vaatasin, et kamad ka eest ära ei sõida. Ujumine ja lained viisid mind nendele järjest lähemale ja kui järgmine rõvedam liin seljataga kerkima hakkas, tegin kiire spurdi ja klammerdusin küüntega mulle kõige lähema tagalse osa külge, mis oli vist tagaliik. Edasi juba kahe käega jala-aasadest kinni ja järgmised viis minutit lihtsalt lõõtsutasin seal lainetes. Enam ei oleks ma sealt jala-aasadest ka pekstes lahti lasknud.
    Mingi aja pärast suutsin kamad õigesse asendisse saada ja veestardi sooritada. Muidugi ei jõudnud end ära kiita kui hakkasin trapetsisse panema. Trapetsi konks vedeles lõbusalt kuskil puusa peal. Olin ta lahti lasknud, kuna tõmbas ujumise ajal nagu hinge kinni. Nii ma siis lasin seal viimaste jõuvarude najal käte peal kalda poole, rullid seljataga mühisemas. Kuradi mõnus oli küll kui jalad liiva puudutasid!
    Kaldal vaatasin Sibul ka ujus seal ilma kamadeta. Ja nii me seal siis varsti jalutasime väikese seltskonnaga. Miski asi ei kutsunud enam sinna merele tagasi. Siiski jõesuudmeni jõudes tegin veel ühe lühikese triibu aga tuul oli muutunud veelgi auklikumaks.
   Kõigest kokku jäi aga väga positiivne mulje. Külm ei olnud kordagi. Rahvast palju, alumine parkla oli täis. Need, kel vorm lubas, said ilmselt väga mõnusa lainepäeva, Barabanov pani seal eriti radikaalselt. Kui nüüd trehvaks veel mõnel nädalavahetusel pluss kraadi ja tuult, siis ei tunneks nii väga soojamaa reisist puudust. Tegelikult tahaks üht lääne litrit, et Piritale lebotama minna.